Tuumiktekstid

Omad ja võõrad

Oleme meeldivalt üllatunud ja tänulikud kõigile, kes on meie poliitilise programmi vastu elavat huvi tundnud. Kommentaarides on avaldatud korduvalt soovi, et Eesti Rahva Erakond tutvustaks lähemalt oma kodakondsuse poliitikat ja selgitaks oma seisukohti.

ERE programm sisaldab seisukohta, et “hallid passid” ehk määratlemata kodakondsus tuleb kaotada ja nende omanikele tuleb anda kodakondsus. Siin on kaks aspekti. Esmalt ei ole õiguslikult millegagi põhjendatud “kodakondsuseta isikute” staatus. Rahvusvaheline õigus sellist staatust põhimõtteliselt ei tunnista. Igaühel on õigus kuhugi kuuluda ja kodakondsus ise on inimõigus.

Teiseks, praeguses olukorras on tegemist ilmselge julgeolekuohuga. Meie jurisdiktsiooni all asuvad isikud, kes on Eestis alalised elanikud ning kes võivad nõuda teatud õigusi ja samas nad ei ole meie kodanikud. Juhul kui käsitletavatele, kodakondsuseta isikutele anda kodakondsus, on nad kohustatud järgima meie Põhiseadust ja seadusi ning neil on õigus demokraatlikul viisil oma tahet väljendada. Tuletagem meelde, et kehtiva kodakondsuse seaduse alusel antakse kodakondsus isikutele, kes on lojaalsed Eesti riigile ja kes annavad vande „Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale.“ Nii see peaks ka jääma, kõik kellel on kodakondsuseta isiku staatusest tulenev õigus kodakondsust taotleda, saavad selle kodakondsuse eelmainitud tingimusel. Vähetähtis ei ole aspekt, et käsitletavad kodakondsuseta isikud maksavad makse ehk on kohalikud maksuresidendid ja ka sellest tulenevalt peaks andma neile võrdsed õigused.

Küsimus on õigluses, isikute kohtlemises võrdsetena. Kodakondsuseta isikute osakaal Eestis kogu elanikkonnas on marginaalne suurus ja käesoleval ajal jääb see alla 65 tuhande inimese.

Eesti Rahva Erakonna seisukoht on, et meil ei ole omasid ja võõraid. Olgu nad setud või juudid, ukrainlased või venelased, kui nad hoiavad meie emakest Eestimaad siis on nad omad.

Meie põlisrahvad peavad saama autonoomia

Liberaliseerumise ja globaliseerumise protsessid on tohutu kiirusega meid hävitamas, piltlikult öeldes muutume kultuurita, traditsioonideta, inimlike tõekspidamisteta massiks. Üha enam teadvustame endale, et peale keskkonna- ja kliimaprobleemide on meil ka identiteedi ehk isiku enesetaju probleem.

Mõiste „eestlane“ võttis kasutusele Johann Voldemar Jannsen alles 1857 aastal. Sellega mõistega määratleti enam-vähem praegusel Eesti maa-alal elavaid põlisrahvaid, kelledest suuremateks ajalooliselt väljakujunenud homogeenseteks rühmadeks olid võrokesed, setud, mulgid, hiidlased ja saarlased. Põlisrahvaste poolt kõneldav keel kuulub soome-ugri keelte hulka.  Põlisrahvaks saab lugeda inimeste kogumit ehk etnost, kes on elanud omal maal enne olemasolevate riigipiiride kujunemist ja seda kogumit iseloomustab ühtne ning teistest eristuv kultuur. Põlisrahva peamiseks tunnuseks on väga pikk ajamälu. Need „muistsed eestlased“ kes võitlesid saksa ristisõdijate vastu olidki meie oma põlisrahvad.

Põlisrahvaste kaitse tugineb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Genfi Põlisrahvaste ja Hõimurahvaste Konventsioonile ILO 169 (27.06.1989); Põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsioonile (07.09.2007); Euroopa Parlamendi resolutsioonile maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta (03.07.2018). Viimati nimetatu on Eestis, kui Euroopa Liidu liikmesriigis otsekohaldatav. Seega peavad põlisrahvaste õigused olema kaitstud ning neile õigusaktidega antud õigused teostatavad.

Eestlaste identiteet ongi meie oma põlisrahvaste identiteet. Kui meie oma põlisrahvaid ei tunnusta ja neile autonoomiat ei võimalda, siis meil ei olegi seda oma identiteeti ning meil puudub võimalus enesemääratlemiseks. 

Meie Põhiseadus kohustab meid tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meie kultuur koosneb erinevatest kultuurikildudest, mis on meid suutnud siduda ühiseks rahvaks. Olgu need kultuurikillud selles ühises tervikus nii väiksed kui tahes, nad on ainulaadsed. Kui me laseme sellel ainulaadsusel kaduda, siis jääb alles midagi ebamäärast, midagi abstraktset, midagi millele tulevased põlved enam toetuda ei saa.

Meie emakeel on eesti keel

Eestlaste emakeel on eesti keel, see on meie rahvuslik identiteet ja kultuuri oluline komponent. Emakeel on meie rahvusriigi põhimõtet väljendavaks Põhiseaduse normiks ja avaliku võimu teostamise keeleks. Pidades silmas ühiskonnaliikmete sotsiaalset ühtsust ja konsolideerimise funktsiooni ei poolda ERE kogu haridussüsteemi viimist eestikeelseks kuna see devalveeriks eesti keele. Meie Põhiseadusest tulenev kohustus on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Oleme seisukohal, et käesolevaks ajaks vastuvõetud otsused ei täida seda eesmärki ning tähendaks sisuliselt “sundeestistamist”.  Loomulikult peavad kõik meie ühiskonna liikmed valdama seaduses toodud määral riigikeelt, mis aga ei saa tähendada, et peame kõiki lapsi hakkama alates alamatest haridusastmetest õpetama ainult eesti keeles. Eelkõige peavad lapsed, olgu nad mis rahvusest tahes, oma hariduse saama ikka oma emakeeles ja meil on kohustus neile õpetada eesti keelt määral, mis võimaldaks neil meie ühiskonnas hakkama saada. Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. Põlis- ja vähemusrahvustel on õigus luua rahvuskultuuri huvides omavalitsusasutusi vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Hariduse andmist peab aga rahastama riik, kuna see on riigi tuumikkohustus.

Eesti keelt ohustab ja risustab inglise keel. Vaieldamatult on inglise keel suhtluskeelena vajalik kuna seda valdab ja kasutab maailmas üle 2 miljardi inimese. Samas ei saa meie oma emakeelel lasta seguneda muude võõrkeeltega.

Põhiseadus ja välislepingud

Riigivõimu teostatakse Eestis üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Õigusriigis saab miski legaalne ehk seaduslik olla ainult siis, kui on täidetud kõik õiguspärasuse tingimused. Valdkonnas, kus on tegemist riigivõimu teostamisega, tuleb alati tegutseda kooskõlas Põhiseadusega ja seadustega, s.t. kogu avaliku võimu tegevus peab olema kooskõlas Põhiseadusega. Täitevvõimul on keelatud otsustada seda, mis on Põhiseaduse seisukohalt oluline. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja vabaduste piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes täiendavaid piiranguid. Seaduse prioriteedi põhimõttest tulenevalt peab madalama õigusjõuga norm olema kooskõlas kõrgema õigusjõuga normist, s.t madalama õigusega ei saa määrata kõrgema õiguse sisu. Seega ei saa Põhiseadusest madalama aktiga määrata Põhiseaduse enda mõisteid ega põhimõtteid.

Rahvusvahelised lepingud ei saa luua Eesti riigile või selle subjektidele kohustusi, kui need on vastuolus Põhiseaduse ja seadustega. Rahvusvahelistest lepingutest tuleb eristada rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja norme, mis on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Ainuüksi rahvusvahelise õiguse normide tunnustamisest riigi õigussüsteemi osana ei järgne veel nende ülimuslikkuse tunnustamine kõigi sisemaiste õigusaktide ees.

Eeltoodust tulenevalt on tühine Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahel 09.06.2015. aastal sõlmitud välisleping, millega antakse ära riigi kaitserajatiste valdus ning lubatakse välisriigil ja selle kodanikel piiramatult teostada võimu meie riigi jurisdiktsiooni all. Kusjuures nimetatud lepinguga antakse välisriigi ainukäsutusse ja kasutusse („Takistamatu juurdepääs“) , välisriigile vajalikud ehitised ja rajatised, sõidukid, laevad ning lennukid. Lepingu pooled võivad lepingu rakendamiseks sõlmida mistahes rakenduskokkuleppeid, mis ei ole avalikud, kusjuures lahkarvamuste puhul on kohtusse pöördumine keelatud.

Eeltoodud leping on äärmiselt sarnane nn „baaside lepinguga“ mille Eesti Vabariigi Isamaaline Pätsi režiim sõlmis Nõukogude Liiduga 1939 aastal.

Baaside lepingu tulemusena kaotas Eesti oma iseseisvuse. 

Eesti kodanikud tuleb vabastada maamaksust

Maamaks on riiklik maks, mis tervikuna laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse.

See on seadusega maksumaksjale pandud rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seadusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel. Maamaksu summa saadakse maa maksustamishinna korrutamisel maamaksumääraga.

Vabariigi Valitsuse ettepanekul on asutud tõstma maamaksu määrasid, põhjendades seda maa väärtuse tõusuga ning vajadusega katta riigi eelarves sisalduvaid puudujääke investeeringutes elukeskkonda, mida peavad lõppastmes tegema kohalikud omavalitsused.

ERE on seisukohal, et maamaksu enda kehtestamine Eesti Vabariigi kodanikele ja nende omanduses olevatele juriidilistele isikutele on ebaõiglane ning ei teeni meie riigi ega rahva tegelikke huve. Maa mida maksustama hakatakse on meie esivanemad juba ühe korra mõisnikelt 19. sajandi keskel välja ostnud. Maa mis jäi mõisnikele alles natsionaliseeris vast loodud Eesti Vabariik 1919. aastal maaseadusega ning jagas selle Vabadussõjas võidelnute ja langenute perekondade vahel. Ehk andis maa neile kellele see kuulus ja kes olid seda sajandite kestel ränga orjatööga harinud. Siis võttis maa käest nõukogude võim, lagastas ja kurnas seda. Kui me taasiseseisvumise järel maa tagasi saime arvasime, et see on nüüd igaveseks päris oma maa. Ja nüüd tahab meie oma riik selle maa, mille oleme juba mitu korda kinni maksnud, nii raha, töö, higi kui verega, uuesti kõrgelt maksustada.

Formaalselt kehtestatakse maamaks maksuna ühiskonnale maa väärtuse hoidmise eest – riigi investeeringud ja kulu elukeskkonna kvaliteedi parandamise eest (teed, kommunikatsioonid, transport, vesi, elekter ehk kogu avalike teenuste spekter).

Vabariigi Valitsuse väide vajadusest maamaksu tõsta, et aastatega on maa väärtus suurenenud, ei ole tõene. Maa väärtus on lisaväärtust loomata jäänud samaks. Täna käibel olev rahaühik euro on muutunud kordades odavamaks ja kaotanud oma ostujõudu. Maa hind saab olla tõusnud ainult sinna omaniku poolt tehtud lisaväärtuse võrra. Kusjuures sellelt lisaväärtuse loomiselt (olgu ta siis maa harimine või ehitiste püstitamine) on riigile juba maksudena makstud.

Põhjendada maamaksu määrade suurenemist maa väärtuse kasvuga on formaalselt ja sisuliselt vale.

Kas meie elukeskkond on oluliselt paranenud? Kui siis ainult Euroopa Liidult saadud vahendite arvelt, mille eest oleme aga osa oma suveräänsusest ja iseotsustamise õigusest loovutanud. Oma maaüksusele paigaldatava elektrivarustuse peame finantseerima ise, vesi ja kanalisatsioon on omaniku mure, postkontorid ja maakoolid suletakse, ühistransport maapiirkondatesse kaotatakse. Kus on siin eeldused, et elukvaliteet paraneb, mis lubaks maamaksumäärasid oluliselt tõsta?

Täna on riigieelarves rahalisi vahendeid puudu igas elu valdkonnas, alates meditsiinist, haridusest ja lõpetades teadusega. Ainuke sektor mida finantseeritakse täies mahus on sõjalised kulutused. Kui põhiseaduse kohaselt on meie ülesandeks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade, siis kuidas rahva koormamine ebaproportsionaalselt suurte maksudega tagab eelkirjeldatu.

ERE on seisukohal, et maksukoormust suurendada ei tohi. Kõik Eesti kodanikud janende omanduses olevad juriidilised isikud tuleb vabastada maamaksust. Välisriikide kodanike ja juriidiliste isikute maamaksu määrad tuleb viia vastavusse rahvuslike huvidega, suurendades neid kordades, mis kompenseeriks selle otsuse vastu võtmisega tekkiva riikliku ja kohalike omavalitsuste eelarvete puudujäägi.

Riik peab sõjalisi kulutusi vähendama

Riigi üheks põhifunktsiooniks on mitte ainult võime end kaitsta, vaid ka selle reaalne teostamine. Jättes kõrvale antud kontekstis nii sotsiaalse kui ka emotsionaalse aspekti esitame siinjuures oma seisukoha riigikaitse kui sellise tagamise ühest vahendist ja selleks on raha.

Kogu senine lähenemine riigikaitsele on olnud vildakas, sest see on olnud kulutamis,-  mitte vajaduspõhine (sama võib öelda kogu riigieelarve lähenemisloogika kohta). Jutt pole protsentidest, vaid sellest, mida on meil riigikaitseks tegelikult vaja Eesti riigi ja rahva huvidest lähtuvalt.

Kõigepealt on vaja otsustajatel selgeks teha ja ka rahvale selgelt sõnastatuna välja öelda, mis on riigi sõjalised kulutused ning missuguse osa nendest moodustavad kaitsekulud. Paraku püütakse rahvale serveerida mistahes sõjalisi kulutusi ja ka sõjalist abi kolmandatele riikidele kui kaitsekulutusi, mida need tegelikult ei eesmärgilt ega olemuselt ei ole.

Kui riik soetab 100 miljoni euro eest ründedroone ja 500 miljoni euro eest rakette, mille laskekaugus on üle 300 km, siis ei ole sel juhul tegemist kaitseotstarbelise relvastusega. Eeltoodu on aga ainult üks näide, kogu Kaitseministeeriumi kodulehel kättesaadav teave kubiseb tarnetest ja tegevustest, mida ei saa paraku kuidagi seostada enda kaitsega. Ründerelvad, mida kavatseme kasutada kellegi vastu, on ju olemuselt sõjaline kulu, mitte kaitsekulu. Samas ei näe meie kaitsekontseptsioon ette sõjalisi invasioone oma naabrite vastu ja meil ei ole territoriaalseid pretensioone oma naaberriikide suhtes. Ühtlasi oleme jätkuvalt seisukohal, et Tartu rahu järgsete lepete alusel on siiani meie territooriumist 5,2% seadusevastaselt Vene Föderatsiooni valduses.

Jah, humaansetel ja liitlassuhetest johtuvatel kaalutlustel toetame riike, kes on sõjas. Kui riik toetab teist sõdivat riiki rahaliste vahenditega, millest makstakse näiteks palgasõduritele, ei ole see meie jaoks kaitsekulutus, ehkki loosungitega kaunistatult seda nii nimetatakse.

Asja segasemaks ajamiseks hämatakse meile erinevaid arve, protsente ning opereeritakse mõistetega mitmesugustes valdkondades ja riigi valitsemisalades. Sõjalisi kulutusi analüüsides võib jõuda erinevate tulemusteni ning see, missuguse osa nendest moodustavad tegelikud kaitsekulud, jääb aga arusaamatuks. Kaitseministeerium on läinud oma väidetes isegi niikaugele, et seostab sõjaliste kulutuste suurenemist  majanduskasvuga läbi kohaliku kaitsetööstuse ja tööhõive. Riigi enimlevinud väide on, et sõjalised kulutused maksavad tegelikult kinni meie NATO liitlased, aga see ei vasta paraku tõele. 

Eesti kaitsepoliitika lähtub kahest omavahel seotud põhimõttest: esmase iseseisva kaitsevõime tugevdamine ja rahvusvaheline julgeolekualane koostöö. Iseseisev kaitsevõime on kõigile arusaadav ja aktsepteeritav. Kui meie oma Eesti riik peaks aga rahvusvahelise julgeolekukoostöö raames hakkama kellegagi sõda pidama, siis see ei ole enam vastuvõetav.

Meie riigis on karjuv rahapuudus praktiliselt kõigis elusfäärides ja valdkondades, välja arvatud sõjalised kulud. Eelarves on puudu raha hariduse, tervishoiu, teaduse, sisejulgeoleku ja sotsiaalsfääri jaoks, samas jagatakse heldelt toetusi ja sõjalist abi sõdivale Ukrainale ning riik maksab Ukraina eest isegi laenuintresse. Me taastame Ukrainas koole ja lasteaedu, aga oma riigis paneme koole kinni, põhjendades seda sellega, et raha ei ole.

Peame olema suutelised oma ajaloost õppima. Meid on sajandite kestel müüdud nii sakslastele, taanlastele, poolakatele, rootslastele kui ka venelastele. 1939. aastal müüs Konstantin Päts meid „lääneliitlaste survel“ odava raha eest nõukogude võimule. Pärast teist maailmasõda jättis seesama „kollektiivne Lääs“ meid Stalini kätte. Ajalool on komme korduda ja meid reedetakse taas. Ükskõik mida meile ka ei räägita või lubata, on suurriikide geopoliitilised huvid tähtsamad kui meie väikse rahvakillu huvid siin väiksel tuulepealsel maalapil.

Eesti kaitsevõime tagab eelkõige eestlaste kaitsetahe. Kui tahet ei ole, siis ei asenda seda ükski mürsk, rakett ega tank.

Kaitseministeeriumi kodulehel seisab järgmine loosung: „Eesti riigikaitse on laiapindne. See tähendab, et lisaks Kaitseväele peab Eesti kaitseks valmis olema kogu Eesti ühiskond, iga Eesti kodanik.“

Aga kui need, kes peaksid riiki valitsema ja juhtima, hoiavad omaenda rahva „näljas“, siis seda kaitsetahet ei ole ja sellega on meie oma riigi saatus sõjas otsustatud. Sõjalisi kulutusi tuleb vähendada. Riigi kaitsevõime seisukohalt on sotsiaalsfääri, hariduse, kultuuri ja sisejulgeoleku rahastamine vähemalt talutavas ulatuses välise julgeoleku alus. Ükskõik kui suureks me oma riigi kaitsekulutusi ei paisutaks, siis tänapäeva sõjapidamise kulukust arvestades neist ei jätkuks. Meie riik ei ole suuteline kedagi abistama või sõjalist abi andma. Kahjuks või õnneks oleme me selle jaoks liiga väiksed ja vaesed.

 

Kallid õpetajad

On karjuv ülekohus, et need, kellest sõltub meie laste tulevik, haridus ja Inimeseks olemine, peavad niisugusel viisil nõudma seda, mis õigusega neile kuulub.

Ka neid, kes praegu meie riiki juhivad, on kunagi kasvatatud ja õpetatud. Õpetatud olema Inimene. Ja need, kes neid õpetasid, andsid endast parima ning ei kujutanud tolle aja õpetaja väärtustamise kultuuris ilmselt ettegi, et saabub selline pime aeg, mis võtab üha tumedamaid toone, kui me ei reageeri. On ju ilmselge, et õpetajate puudus selliselt pinnalt aina kasvab ja haridusministeeriumi lahendus suunduda digiõppele ei ole meie laste füüsilise ega vaimse tervise huvides.

Oleme kindlad, et enamik meie oma Eesti rahvast mõistab teie muret ja saab aru tekkinud väljapääsmatust olukorrast. Argumendid, mida kasutatakse teie õigustatud nõudmiste ignoreerimiseks, on absurdsed. Tegelik põhjus kumab aga selgelt läbi: kokkuhoiuga õpetajate arvelt püütakse varjata suutmatust riiki majandada.

Meie riigis ei ole puudu rahalistest vahenditest. Jutt kõikvõimalikest aukudest riigi eelarves ei vasta tegelikkusele. Mõistlikult majandades suudaksime Eesti riiki ülal pidada nii, et keegi ei peaks tundma puudust ega alaväärtustatust. Rahalised vahendid, mida maksudena riigi ülalpidamiseks regulaarselt kogume, on aga ära raisatud ja ebamõistlikult kulutatud. Riigi valitsemise prioriteedid on paigast ära, oma otsustes on meie usaldust kuritarvitavad poliitikud amoraalsed, käivad lõputud prassimised, millega kindlustatakse võimul püsimine. Lasteaedasid ja koole muudkui euroremonditakse, et kõik paistaks ilus ja et oleks, mida valimiste aegu töövõitudena esitleda. Kas ülekoormatud ja stressis õpetajaid lohutab värskem värv seinas või edevam interjöör? Ehitussektorile panustamine võimaldab aga raha liigutada hoopis isiklikesse taskutesse, mis ei teeni üldsuse huvi.

Me peame investeerima päriselt panustavatesse inimestesse, nende heaolusse. Jätke meelde nende inimeste nimed, kes arvavad, et teil pole õigust enda inimväärse töötasu eest seista.

Võimul oleval koalitsioonil, kes propageerib libaliberaalset, eetika ja moraalivaba ideoloogiat jätkub raha toetada sõda, millel ei ole meie iseseisvuse, suveräänsuse ja sõltumatusega mingit pistmist. Taas kord tuleb mängu võimalus sel moel just isiklikku heaolu suurendada. Oleme Eesti sõjaväebaase täis ehitanud ja küüditame omaenda inimesi Nursipalust. Anname piiramatut abi kõigile, kes meile piiri tagant sõjapõgenike sildi all saabuvad, sest välismaised isandad on vastavad suunised andnud. Raha jätkub nii Aafrikas tegutsevate võõrorganisatsioonide nuumamiseks kui ka ametnikele preemiate maksmiseks, pseudoministeeriumide ülekuldamiseks, aga päriselt väärtuslike inimeste puhul koonerdatakse. Riigina võtame võlgu ja valmistume sõjaks, mis meid rahvusena igaveseks hävitab. Sellise väljavaate juures on mõistetav, et valitsus ei mõtlegi tulevikule, sellele, millised kodanikud meie lastest sirguvad, loeb vaid hetkeline isiklik heaolu.

Kallid õpetajad, te olete hindamatu väärtusega ja väärite palka, mis peegeldaks ühiskonna tunnustust teie panuse eest. Teie kujundate tulevikku selle kaudu, et õpetate meie lapsi, ning me soovime selles vastutusrikkas ülesandes olla teie koostööpartner ja tugi.

Aitäh teile!