Tuumiktekstid
Oleme meeldivalt üllatunud ja tänulikud kõigile, kes on meie poliitilise programmi vastu elavat huvi tundnud. Kommentaarides on avaldatud korduvalt soovi, et Eesti Rahva Erakond tutvustaks lähemalt oma kodakondsuse poliitikat ja selgitaks oma seisukohti.
ERE programm sisaldab seisukohta, et “hallid passid” ehk määratlemata kodakondsus tuleb kaotada ja nende omanikele tuleb anda kodakondsus. Siin on kaks aspekti. Esmalt ei ole õiguslikult millegagi põhjendatud “kodakondsuseta isikute” staatus. Rahvusvaheline õigus sellist staatust põhimõtteliselt ei tunnista. Igaühel on õigus kuhugi kuuluda ja kodakondsus ise on inimõigus.
Teiseks, praeguses olukorras on tegemist ilmselge julgeolekuohuga. Meie jurisdiktsiooni all asuvad isikud, kes on Eestis alalised elanikud ning kes võivad nõuda teatud õigusi ja samas nad ei ole meie kodanikud. Juhul kui käsitletavatele, kodakondsuseta isikutele anda kodakondsus, on nad kohustatud järgima meie Põhiseadust ja seadusi ning neil on õigus demokraatlikul viisil oma tahet väljendada. Tuletagem meelde, et kehtiva kodakondsuse seaduse alusel antakse kodakondsus isikutele, kes on lojaalsed Eesti riigile ja kes annavad vande „Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale.“ Nii see peaks ka jääma, kõik kellel on kodakondsuseta isiku staatusest tulenev õigus kodakondsust taotleda, saavad selle kodakondsuse eelmainitud tingimusel. Vähetähtis ei ole aspekt, et käsitletavad kodakondsuseta isikud maksavad makse ehk on kohalikud maksuresidendid ja ka sellest tulenevalt peaks andma neile võrdsed õigused.
Küsimus on õigluses, isikute kohtlemises võrdsetena. Kodakondsuseta isikute osakaal Eestis kogu elanikkonnas on marginaalne suurus ja käesoleval ajal jääb see alla 65 tuhande inimese.
Eesti Rahva Erakonna seisukoht on, et meil ei ole omasid ja võõraid. Olgu nad setud või juudid, ukrainlased või venelased, kui nad hoiavad meie emakest Eestimaad siis on nad omad.
Liberaliseerumise ja globaliseerumise protsessid on tohutu kiirusega meid hävitamas, piltlikult öeldes muutume kultuurita, traditsioonideta, inimlike tõekspidamisteta massiks. Üha enam teadvustame endale, et peale keskkonna- ja kliimaprobleemide on meil ka identiteedi ehk isiku enesetaju probleem.
Mõiste „eestlane“ võttis kasutusele Johann Voldemar Jannsen alles 1857 aastal. Sellega mõistega määratleti enam-vähem praegusel Eesti maa-alal elavaid põlisrahvaid, kelledest suuremateks ajalooliselt väljakujunenud homogeenseteks rühmadeks olid võrokesed, setud, mulgid, hiidlased ja saarlased. Põlisrahvaste poolt kõneldav keel kuulub soome-ugri keelte hulka. Põlisrahvaks saab lugeda inimeste kogumit ehk etnost, kes on elanud omal maal enne olemasolevate riigipiiride kujunemist ja seda kogumit iseloomustab ühtne ning teistest eristuv kultuur. Põlisrahva peamiseks tunnuseks on väga pikk ajamälu. Need „muistsed eestlased“ kes võitlesid saksa ristisõdijate vastu olidki meie oma põlisrahvad.
Põlisrahvaste kaitse tugineb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Genfi Põlisrahvaste ja Hõimurahvaste Konventsioonile ILO 169 (27.06.1989); Põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsioonile (07.09.2007); Euroopa Parlamendi resolutsioonile maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta (03.07.2018). Viimati nimetatu on Eestis, kui Euroopa Liidu liikmesriigis otsekohaldatav. Seega peavad põlisrahvaste õigused olema kaitstud ning neile õigusaktidega antud õigused teostatavad.
Eestlaste identiteet ongi meie oma põlisrahvaste identiteet. Kui meie oma põlisrahvaid ei tunnusta ja neile autonoomiat ei võimalda, siis meil ei olegi seda oma identiteeti ning meil puudub võimalus enesemääratlemiseks.
Meie Põhiseadus kohustab meid tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meie kultuur koosneb erinevatest kultuurikildudest, mis on meid suutnud siduda ühiseks rahvaks. Olgu need kultuurikillud selles ühises tervikus nii väiksed kui tahes, nad on ainulaadsed. Kui me laseme sellel ainulaadsusel kaduda, siis jääb alles midagi ebamäärast, midagi abstraktset, midagi millele tulevased põlved enam toetuda ei saa.
Eestlaste emakeel on eesti keel, see on meie rahvuslik identiteet ja kultuuri oluline komponent. Emakeel on meie rahvusriigi põhimõtet väljendavaks Põhiseaduse normiks ja avaliku võimu teostamise keeleks. Pidades silmas ühiskonnaliikmete sotsiaalset ühtsust ja konsolideerimise funktsiooni ei poolda ERE kogu haridussüsteemi viimist eestikeelseks kuna see devalveeriks eesti keele. Meie Põhiseadusest tulenev kohustus on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Oleme seisukohal, et käesolevaks ajaks vastuvõetud otsused ei täida seda eesmärki ning tähendaks sisuliselt “sundeestistamist”. Loomulikult peavad kõik meie ühiskonna liikmed valdama seaduses toodud määral riigikeelt, mis aga ei saa tähendada, et peame kõiki lapsi hakkama alates alamatest haridusastmetest õpetama ainult eesti keeles. Eelkõige peavad lapsed, olgu nad mis rahvusest tahes, oma hariduse saama ikka oma emakeeles ja meil on kohustus neile õpetada eesti keelt määral, mis võimaldaks neil meie ühiskonnas hakkama saada. Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. Põlis- ja vähemusrahvustel on õigus luua rahvuskultuuri huvides omavalitsusasutusi vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Hariduse andmist peab aga rahastama riik, kuna see on riigi tuumikkohustus.
Eesti keelt ohustab ja risustab inglise keel. Vaieldamatult on inglise keel suhtluskeelena vajalik kuna seda valdab ja kasutab maailmas üle 2 miljardi inimese. Samas ei saa meie oma emakeelel lasta seguneda muude võõrkeeltega.
Riigivõimu teostatakse Eestis üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Õigusriigis saab miski legaalne ehk seaduslik olla ainult siis, kui on täidetud kõik õiguspärasuse tingimused. Valdkonnas, kus on tegemist riigivõimu teostamisega, tuleb alati tegutseda kooskõlas Põhiseadusega ja seadustega, s.t. kogu avaliku võimu tegevus peab olema kooskõlas Põhiseadusega. Täitevvõimul on keelatud otsustada seda, mis on Põhiseaduse seisukohalt oluline. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja vabaduste piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes täiendavaid piiranguid. Seaduse prioriteedi põhimõttest tulenevalt peab madalama õigusjõuga norm olema kooskõlas kõrgema õigusjõuga normist, s.t madalama õigusega ei saa määrata kõrgema õiguse sisu. Seega ei saa Põhiseadusest madalama aktiga määrata Põhiseaduse enda mõisteid ega põhimõtteid.
Rahvusvahelised lepingud ei saa luua Eesti riigile või selle subjektidele kohustusi, kui need on vastuolus Põhiseaduse ja seadustega. Rahvusvahelistest lepingutest tuleb eristada rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja norme, mis on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Ainuüksi rahvusvahelise õiguse normide tunnustamisest riigi õigussüsteemi osana ei järgne veel nende ülimuslikkuse tunnustamine kõigi sisemaiste õigusaktide ees.
Eeltoodust tulenevalt on tühine Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahel 09.06.2015. aastal sõlmitud välisleping, millega antakse ära riigi kaitserajatiste valdus ning lubatakse välisriigil ja selle kodanikel piiramatult teostada võimu meie riigi jurisdiktsiooni all. Kusjuures nimetatud lepinguga antakse välisriigi ainukäsutusse ja kasutusse („Takistamatu juurdepääs“) , välisriigile vajalikud ehitised ja rajatised, sõidukid, laevad ning lennukid. Lepingu pooled võivad lepingu rakendamiseks sõlmida mistahes rakenduskokkuleppeid, mis ei ole avalikud, kusjuures lahkarvamuste puhul on kohtusse pöördumine keelatud.
Eeltoodud leping on äärmiselt sarnane nn „baaside lepinguga“ mille Eesti Vabariigi Isamaaline Pätsi režiim sõlmis Nõukogude Liiduga 1939 aastal.
Baaside lepingu tulemusena kaotas Eesti oma iseseisvuse.
Maamaks on riiklik maks, mis tervikuna laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse.
See on seadusega maksumaksjale pandud rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seadusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel. Maamaksu summa saadakse maa maksustamishinna korrutamisel maamaksumääraga.
Vabariigi Valitsuse ettepanekul on asutud tõstma maamaksu määrasid, põhjendades seda maa väärtuse tõusuga ning vajadusega katta riigi eelarves sisalduvaid puudujääke investeeringutes elukeskkonda, mida peavad lõppastmes tegema kohalikud omavalitsused.
ERE on seisukohal, et maamaksu enda kehtestamine Eesti Vabariigi kodanikele ja nende omanduses olevatele juriidilistele isikutele on ebaõiglane ning ei teeni meie riigi ega rahva tegelikke huve. Maa mida maksustama hakatakse on meie esivanemad juba ühe korra mõisnikelt 19. sajandi keskel välja ostnud. Maa mis jäi mõisnikele alles natsionaliseeris vast loodud Eesti Vabariik 1919. aastal maaseadusega ning jagas selle Vabadussõjas võidelnute ja langenute perekondade vahel. Ehk andis maa neile kellele see kuulus ja kes olid seda sajandite kestel ränga orjatööga harinud. Siis võttis maa käest nõukogude võim, lagastas ja kurnas seda. Kui me taasiseseisvumise järel maa tagasi saime arvasime, et see on nüüd igaveseks päris oma maa. Ja nüüd tahab meie oma riik selle maa, mille oleme juba mitu korda kinni maksnud, nii raha, töö, higi kui verega, uuesti kõrgelt maksustada.
Formaalselt kehtestatakse maamaks maksuna ühiskonnale maa väärtuse hoidmise eest – riigi investeeringud ja kulu elukeskkonna kvaliteedi parandamise eest (teed, kommunikatsioonid, transport, vesi, elekter ehk kogu avalike teenuste spekter).
Vabariigi Valitsuse väide vajadusest maamaksu tõsta, et aastatega on maa väärtus suurenenud, ei ole tõene. Maa väärtus on lisaväärtust loomata jäänud samaks. Täna käibel olev rahaühik euro on muutunud kordades odavamaks ja kaotanud oma ostujõudu. Maa hind saab olla tõusnud ainult sinna omaniku poolt tehtud lisaväärtuse võrra. Kusjuures sellelt lisaväärtuse loomiselt (olgu ta siis maa harimine või ehitiste püstitamine) on riigile juba maksudena makstud.
Põhjendada maamaksu määrade suurenemist maa väärtuse kasvuga on formaalselt ja sisuliselt vale.
Kas meie elukeskkond on oluliselt paranenud? Kui siis ainult Euroopa Liidult saadud vahendite arvelt, mille eest oleme aga osa oma suveräänsusest ja iseotsustamise õigusest loovutanud. Oma maaüksusele paigaldatava elektrivarustuse peame finantseerima ise, vesi ja kanalisatsioon on omaniku mure, postkontorid ja maakoolid suletakse, ühistransport maapiirkondatesse kaotatakse. Kus on siin eeldused, et elukvaliteet paraneb, mis lubaks maamaksumäärasid oluliselt tõsta?
Täna on riigieelarves rahalisi vahendeid puudu igas elu valdkonnas, alates meditsiinist, haridusest ja lõpetades teadusega. Ainuke sektor mida finantseeritakse täies mahus on sõjalised kulutused. Kui põhiseaduse kohaselt on meie ülesandeks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade, siis kuidas rahva koormamine ebaproportsionaalselt suurte maksudega tagab eelkirjeldatu.
ERE on seisukohal, et maksukoormust suurendada ei tohi. Kõik Eesti kodanikud janende omanduses olevad juriidilised isikud tuleb vabastada maamaksust. Välisriikide kodanike ja juriidiliste isikute maamaksu määrad tuleb viia vastavusse rahvuslike huvidega, suurendades neid kordades, mis kompenseeriks selle otsuse vastu võtmisega tekkiva riikliku ja kohalike omavalitsuste eelarvete puudujäägi.